Näitusel otsib kunstnik harmoonia valemit, luues selleks maailma kummalistest fantastilistest olenditest, kes kiiguvad valgusvihkudes, heidavad varje ja peegeldusi. Vormid sulavad ja moonduvad, värvid kumavad ja mõjutavad üksteist. „Näitusel eksponeeritud olendite ainsaks võimaluseks oma emotsioone väljendada on värvide keel – rõõm, valu või erutus projitseeruvad värvidena nende nahapinnal. Kuna kujutamise materjaliks on klaas, on olendid kohati läbipaistvad, justkui oleksid nad vee all või poolenisti ebamateriaalsed – võib-olla jõudnud siia Lemuurialt, kadunud mandrilt,” selgitab kunstnik.
„Kui maailm oleks täiuslik, puuduks kunstil mõte – inimene ei otsiks sel juhul harmooniat, vaid lihtsalt elaks selles.” / Andrei Tarkovski /
